Käesoleval aastal mõtlesin lähenevale vastlapäevale üsna varakult, aga veebruarikuu tiheda tähtpäevade hooaja tõttu jäi retseptiarendus viimasele hetkele. Katsetasin erinevate jahusegudega erinevaid retsepte pärmiga ja ilma, millest enamus maitsesid ülihästi, kuid tulemuseks oli kõva “käkk”. Seega otsustasin peamiselt keskenduda pehme tekstuuri saavutamisele. Protsess võttis oma aja, kuid lõpuks paotas eesmärk ust – käesoleva aasta vastlakukkel oli leitud. Jätkan endiselt retsepti korrigeerimist, kuid enne lasen kukli teemalistel mõtetel settida ja naudin olemasolevat 🙂

02_17-eos-vastlakukkel-45

Kuklid on mõnevõrra teistsugused kui need seest valget värvi ja pealt kuldkollased, millega me kõik nii-öelda harjunud oleme. Täpsemalt öeldes, sisemine värvus kaldub kollaka-helepruunika sepiku poole, pealt kuldpruunikas ja maitse on kindlasti rikkalikum kui nisujahust pärmikuklil. Tekstuur on pehme nii toatemperatuuril kui külmikus, nii õhukindlas karbis kui “lageda taeva all” hoiustades. Kiiksuga kukliteks saab nimetada neid veel koostisosade tõttu, mille hulka kuuluvad  linaseemne muna ja psüllium. Kohe selgitan.

02_17-eos-psulliumi-kuklid-minu-lemmikud-2
Kuklid lahtilõigatuna

Eestlaste vastlakommetest on üheks iseloomulikumaks liulaskmine, millega taotleti head linakasvu. Siinkohal kasutangi linaseemneid, et saavutada ajalooliselt odrakaraski ja leivaküpsetamise traditsioonile lähedasem vastlakuklite versioon.

Linaseemnete suure kiudainete sisalduse tõttu saab neid kasutada vedelike sidujana. Vedelikega kokku puutudes kiudained paisuvad, ja linaseemnetel on omadus moodustada ümbritsevast vedelikust limataoline mass. Jahvatatud linaseemnetele vett lisades ja peale mõneminutilist ooteaega tekibki kokkunakkuv mass, mida kasutada küpsetise kõikide koostisosade sidumiseks. Peale toidu valmistamise hõlbustamise on pisikestel imeseemnetel tervisele palju kasulikke omadusi, nagu näiteks limaainete põletikke vähendav toime ja mürgiste ainete imendumist takistav toime soolestikus. Kui lina nimetust on vahest kõik kuulnud, siis psüllium võib osutuda tuntuks vähestele.

Psüllium kõlab küll nagu eriti ohtlik keemiline element Mendelejevi tabelist, kuid selle all mõistetakse india teelehe seemnete kliisid; ehk siis, tegemist on kõigest loodusliku kiudainega 🙂 Nagu linaseemned, parandab psülliumgi soolte tervist ning vähendab kolesterooli taset. Veega kokku puutudes see samuti paisub ja pakseneb, mis on just gluteenivabade küpsetiste valmistamisel heaks siduvaineks. Psülliumi nimetus on ehk võõras, kuid Eestiski kasvab teelehtede sugukonda kuuluv suur teeleht 🙂

Vaadates aga koostisosade nimekirja, siis ei leia sealt õli ja rafineeritud suhkruid ja gluteeni (rääkimata munast ja piimast). Justkui peaaegu mitte millestki tehtud kuklid, ent samas nii maitseküllased!

02_17-eos-vastlakukkel-62

Ettevalmistavad tegevused:

  • aseta küpsetuspaber või silikoonalus küpsetusplaadi peale
  • * valmista linaseemne munad: mõõda 2 spl linaseemneid, jahvata (näiteks kohviveskis) jahutaolise tekstuurini -> vala väiksemasse kaussi ning lisa 6 spl vett, jäta seisma
  • mõõda 30 g psülliumi, jahvata samamoodi

Vaja läheb:

  • 2 linaseemne muna *
  • 50 g mandlijahu
  • 50 g riisijahu
  • 60 g kaerajahu
  • 2 – 3 spl maisitärklist
  • 30 g psülliumi
  • ¼ tl meresoola
  • ¼ tl vanillipulbrit
  • 3 tl küpsetuspulbrit
  • 3 tl õunaäädikat
  • 3 tl agaavisiirupit
  • 220 ml vett

Eelsoojenda ahi 190 ºC. Võta kauss linaseemne munadega ja vala sinna pool vee kogusest, vahusta käsimikseriga paar minutit. Võta suur kauss, mõõda sinna kõik kuivained ja sega vispliga. Moodusta keskele väike sügavik ja lisa ülejäänud vesi, linaseemne munad, õunaäädikas ja agaavisiirup. Sega suurema lusikaga ühtlase massi moodustumiseni, vajadusel lisa kuni paar supilusikatäit vett. Vormi kuklid (kleepuvuse korral niisuta vahepeal käsi veega) ja aseta ahjuplaadile. Küpseta 15 minutit ± mõni minut. Pealmine kiht läheb üsna ruttu pruunikaks, kuid minul pole kõrbemisohtu tekkinud ja sisemist osa see ei mõjuta. Küpsemisaeg sõltub kuklite suurusest (minul valmib 5 kuklit).

Enne pealmise osa lahtilõikamist ja vahukoore lisamist lase neil täielikult jahtuda.

Taimse vahukoore valmistamiseks on mitmeid variante. Minule maitseb kõige enam kookospiima tahke osa vahustamisel tekkinud vahukoor. Alles jääb õrn kookosemaitse. Kui aga on soov kasutada spetsiaalseid kreeme, siis poodide valikus leidub mitmeid variante: SoyaToo tooted sojavahukoor, riisivahukoor, kookosvahukoor, Planti toode kaerakoor. Leidub isegi pihustatavaid vahukooresid nagu näiteks see soja baasil või taas SoyaToo omad, nagu siin leheküljel näha.

Maitsesta vahukoor vanilli- ja heleda suhkruga, vastavalt oma maitsele. Ja pea meeles, et enne vahustamist peaks vahukoor, olenemata variandist, üleöö külmkapis seisma! Lisa kukli mütsi alla ka hapukat moosi, mina kasutasin kodukootud mustsõstra-vaarika moosi 🙂

02_17-eos-vastlakukkel-30
Pikka liugu!

Kasutatud tooted:

 

Advertisements